Oma lapsi on kahtlemata kõige keerulisem pildistada! Koguaeg vaatan, et küll nad on ikka ägedad praegu või teevad midagi nii armsat ja toredat. Haaran kaamera ja nii kui nad seda märkavad, on see tegevus lõpetatud! Siis püüavad nad teha midagi supertotrat ja naljanägusid. Oma laste suurima fännina, arvan ma, et ka see on tegelikult vahva, aga ma ju tahtsin pildile saada midagi muud!
Just seetõttu on mul suurem osa pilte oma lastest tehtud hoopis mobiiliga ja automaatrežiimil. Alati just raamimaterjali ei saa, aga tore olukord on laste jaoks märkamatult talletatud.
Eile saime Lulukidsist kauaoodatud sinised jänkukleidid. Tüdrukud tõmbasid need kohe selga ja tegid vahvaid tantsuetteasteid. Mõtlesin, et teen kiirelt neist mõned pildid ka, et Lulukidsi tüdrukutele näidata, kuidas meile need armsad uued kleidid ikka meeldivad!
Aga nagu ikka! Nii kui kaamera välja võtsin, juhtus nii:
Mul on nüüd hea meel, et mul on olemas pildid, kus lapsed näitavad oma suhtumist oma ema karjäärivalikusse :)
Aga! Mul on välja kujunenud mõned nipid, kuidas lapsed koostööle haarata ja seda nii, et kõigil oleks vahva! Kasutan neid ju ikka teiste laste peal. Mõtlesin, et proovin, kuidas oma lastega läheb ja näed, toimisidki! Kokkuvõttes saime pildid, kus sain oma tüdrukud pildile selliselt, nagu mina neid näen. Rõõmsad, armsad, head ja kokkuhoidvad, aga ka alati väikese krutskiga!
Ma väga armastan teha loomulikke pilte, mis peegeldavad ka iseloomu ja olemust. Püüan neid teha mänguliselt ja kaasahaaravalt, kuid ikkagi juhendatult. Ma nii armastan pildistada lapsi, suhteid, peresoojust.
Esiteks on see väljakutse, sest kõik lapsed on erinevad. Erinevas vanuses lapsed on erinevad ja ka iga lapse iseloom on erinev. Taktika, kuidas neile läheneda, on erinev. Enamasti see on neil kõigil ühine, et nad on oma loomult spontaansed ja püsimatud. Aga see just lastefotograafi töö juures äge ongi. On küll mõned väljakujunenud trikid, aga siiski katsetad koguaeg midagi uut ja iga uus fotosessioon on jälle teistsugune.
Teiseks, kuna ma ise olen vist igavesti salaja natukene laps, siis ma tunnen ennast ka lastega suheldes jube hästi. Sõbrad on küsinud, et kas lapsi ei ole raske pildistada. Vastan siis ikka, et ei ole, lapsi ei ole raske pildistada! Pigem on raske pildistada vanemaid. Või tegelt, kõige raskem on pildistada hoopis asju! Ma tahan emotsioone oma piltidele! Mitte ainult naeratavaid nägusid, vaid erinevaid emotsioone! :)
Oih, kaldusin teemast kõrvale.
Mul siin see programm ütles, et pane oma blogipostitusele põnevust tekitav pealkiri. Ma siis panin sellise. Tegelikult ei ole ma ju muidugi suur õpetaja, vaid õpin ja katsetan ise ka igapäev. Aga ma siis vastan ka sellele tõstatatud küsimusele. Kui ma soovin oma lapsi nende hetketegevuses pildile saada, siis ma pildistan neid enamasti mobiiliga, märkamatult ja kiiresti. Ahjaa, see variant toimib meie peres ka, et hoia kaamerat koguaeg kaelas. Niimoodi harjuvad lapsed sellega nii ära, et ei pane tähelegi, et sa neid pildile püüad.
Kui aga soovid pisut erilisemaid pilte, siis harjuta! Harjuta, harjuta, harjuta, millised trikid ja nipid laste tähelepanu tõmbavad. Kuidas emme või issi seal kaamera taga huvi tekitaks? Huumor on super hea vahend! Väheke kavalust ei tee paha. Kiire peab ka olema, sest tee mis sa tahad, laste tähelepanu alati kauaks ei jätku. Maiustustega meelitamist mina ei poolda, sest ma ei teagi, kui loomulikud need kommi ootavad naeratused on. Aga võib-olla on, ei tea, ei ole katsetanud :)
Või kutsu hoopis mind pildistama! ❤